Nutitelefonid, tahvelarvutid ning arvutid on meie igapäeva osa. Laste nägemisprobleemide üheks suurimaks mõjutajaks on lähitöö, mille alla kuulub nii lugemine, õppimine kui ka ekraanide suurenenud vaatamine. Laste puhul on nägemisprobleemid märgatavalt suurenenud eelkõige viimastel aastatel, kuna lapsed viibivad üha vähem aega väljas mängides ning eelistavad tubastes tingimustes telekat vaadata või nutitelefonis olla. Kogu meelelahutussüsteem on kolinud virtuaalruumi ning sellega on kaasnenud olukord, mil lapsed, teismelised ning ka täiskasvanud veedavad liiga palju aega ekraani taga, isegi peale pikka kooli- ja tööpäeva. Lapsed ise sageli ei saa aru isegi, et pilk on muutunud uduseks - selle tõttu on oluline ka varasemast rohkem tähelepanu pöörata oma silmade tervisele.
Selline pidev koormus silmadele võib põhjustada nägemise hägustumist nii kaugele kui lähedale vaatamisel ja raskusi objektide, sõnade või tahvlil oleva teksti ära tundmisel. Laste nägemist on lastevanematel tihtipeale keeruline hinnata, sest lapsed ei oska sellele sageli ise tähelepanu pöörata. Seepärast tuleb laste nägemist regulaarselt kontrollida, sest tihti ei pane lapsevanemad silmanägemise halvenemist tähele. Nii võib juhtuda, et satutakse nägemiskontrolli liiga hilja. Lapse jaoks võib udune pilk tunduda mitte midagi erilist, sest ta ei oska seda millegagi võrrelda - seepärast on optometristi sõnul oluline kontrollida lapse silmi vähemalt kord aastas ning jälgida enda last ka ise ja õigel ajal reageerida.
Laste puhul on kindlad märgatavad tegevused, mis viitavad halvenenud silmanägemisele. Näiteks võib halvenenud silmanägemisele viidata sage silmade hõõrumine, kissitamine või peavalud, lugedes järje kaotamine ning ekraanile aina lähemale liikumine. Sellest hoidumiseks peaks eelkõige piirama ekraani taga veedetavat aega. Nimelt ei tohiks alla 7-aastased olla arvuti taga rohkem kui tund päevas, 15-20 minuti kaupa. Kooliealiste laste puhul ei tohiks ekraanide ees olla üle paari tunni. Oluline on silmas pidada ka ekraani kaugust silmadest - see peaks olema vähemalt 40 cm kaugusel. Lisaks võib lastele luua ka reeglid, et peale kindlat arvu raamatupeatükke või videomängu tasemeid tuleb püsti tõusta ja aknast välja vaadata. Sellised väikesed pausid on silmadele väga olulised. Samuti on oluline viibida igapäevaselt õues, sest otsene päevavalgus on lapse nägemise seisukohalt väga oluline ja vajalik. Täiskasvanud saavad kaugelevaatamise teravust kodus testida näiteks TV abil – kui subtiitrite lugemine nõuab silmade kissitamist või tekst on udune, tasub optometristi külastada.
Selleks, et hoida lapse nägemist võimalikult stabiilsena ja teravana, võiksid lapsevanemad minimeerida laste ekraaniaega. Vanuses kaks kuni viis eluaastat võiksid lapsed ekraane vaadata päeva peale kokku tund aega, vanemate laste puhul sõltub see juba suuresti lasteaia- ja koolitegevustest. Põhjus, miks ekraanide jälgimine, aga ka lugemine, kirjutamine või muu intensiivne lähitöö tekitab silmade kuivust ja sellest tingitud ebamugavustunnet, on selles, et lähedale vaadates ei pilguta inimene enda silmi nii tihedalt kui kaugele vaadates. Seega on soovituslik 20-minutilise ekraaniaja või muu lähitöö juures teha 20-sekundiline paus ja vaadata kaugusesse, seda isegi prillikandjatel. Seda ka täiskasvanute puhul - mida rohkem pause, seda parem. Isegi kui siseruumides püütakse ehk uduse pildiga harjuda ja hakkama saada, tasub mõelda sellele, et nägemine on samasugune ka väljas liikudes. Halb silmanägemine mõjutab taju ja reaktsioonikiirust, mis võib saada ohtlikuks nii jalakäijana kui ka autojuhina liikluses liigeldes ja seda eriti hämaras või pimedas.
Enne 6. eluaastat märkamata jäänud silmade olukord võib hilisemas eas kaasa tuua pöördumatuid silmakahjustusi, mis segavad töötamist ja igapäevaelu. Üheks varases lapseeas esinevaks nägemisprobleemiks võib olla amblüoopia ehk laisa silma sündroom, mis vajab kindlasti tähelepanu ja on üldjuhul ravitav enne 6. eluaastat. Juhul, kui ravile ei pöörata tähelepanu õigel ajal, ei hakka laisk silm funktsioneerima ja võib viia nägemise täieliku kadumiseni.
Kontoritöötajate hulgas populaarseid sinise valguse eest kaitsvaid prilliklaase laste puhul kasutada ei soovitata - need pole laste puhul vajalikud, kuna need on mõeldud rohkem täiskasvanutele, kes töötavad erinevate ekraanide taga suurema osa enda päevast ja ka pärast tööd. Laste puhul on mõistlikum eelistada vastupidavaid ja kergeid klaase, mille pind on vastupidav, mustust hülgav ning peegeldusvastase pinnakattega (roheka jääkpeegeldusega), mis eemaldab erinevad valgushelendused erinevatelt ekraanidelt.
Kui liikuda klaasidest edasi prilliraamide juurde, siis võiks anda lapsele vabad käed ning lasta ise tal otsustada, et milliseid prille ta kanda soovib. Üldjuhul pole see probleemiks, et laps häbeneks prillide kandmist, pigem tundub see neile just uus ja põnev. Juhul kui laps tõesti pelgab prillide kandmist, tasub tal lasta valida sellised prilliraamid, mis talle endale meeldivad, on kerged, mugavad ning istuvad hästi - nii on kindel, et laps prille kannab. Lisaks prillide kandmisele uurivad kooliõpilased tihti, et kas võib koolipäevadel kasutada ka kontaktläätsi, kuid kooli ja õppimise perioodil võiks pigem eelistada prille, kuna need kurnavad silmi vähem. Kontaktläätsed on siiski hea alternatiiv aktiivsetel tegevustel nagu erinevad harrastused ja sport, mille puhul prillide kandmine võib raskendatud olla.
Silmaprobleemide osas pöördutakse nii optometristi kui ka silmaarsti poole. Erinevus seisneb selles, et optometrist tegeleb nö terve silmaga ja ei määra ravi, kontrollides nägemisega seotud asjaolusid, määrates nägemist parandavaid abivahendeid, milleks on erinevad prillid, kontaktläätsed jt. Silmaarsti juurde tuleb minna siis, kui silm on haige ja vajab ravi, näiteks kui on põletik, suguvõsas on juba esinenud silmahaigusi või esineb mõni muu häiriv seisund. Samuti on põhjust kiiresti silmaarsti poole pöörduda, kui nägemine halveneb järsult. Silmanägemist võimaldab kontrollida iga Instrumentariumi prillipood.